Vabadus kahel rattal: Avasta Muhumaad vändates!
Kui miski on parem kui Muhu saarele tulek, siis on see saare avastamine tuul juustes, päike põsel – ja võib-olla paar putukat hambus (ära muretse, see käib ehtsa saareelamuse juurde). Just, jutt käib rattaga Muhumaal seiklemisest – aeglasest, armsast ja humoorikast rännakust läbi saare, kus lambaid on rohkem, kui autoid ja loodus näeb välja, justkui oleks keegi selle spetsiaalselt sinu jaoks maalinud.
Alusta oma sõitu Liiva külast, saare mitteametlikust “pealinnast” – muide, muhulased nimetavadki seda Liiva linnaks, mitte aleviks. Aga ära otsi pilvelõhkujaid – pigem saad siin lihtsalt head sooja saia ja veel parema tuju. Rendi ratas, haara Muhu pagaritest kaneelisai – soe, kleepuv ja täpselt paras doos energiat terveks päevaks. Või kui kõht juba koriseb, siis Meite Napoli pitsa või Muhu burks teeb samuti imet. Muhu kütus on tõsiseltvõetav teema.
Suundudes lääne poole, viib tee mööda kiviaedadest, uinuvatest taludest ja muhulastest, kes lehvitavad sulle isegi siis, kui nad su nime ei tea. Pole haruldane, kui juhuslikult Koguva külasse satud ja Muhumuuseumi avastad – nõnna kena oo, et su ratas justkui keerab ise sinna. Rookatustega palkmajad, meretuul ja ajatu rahu loovad pildi, mida tahaks igaveseks salvestada.
Loodusefännid (või need, kes sisu Instasse koguvad) peaksid suuna võtma Üügu panga poole. Tee lainetab läbi metsatukkade, kuni avaneb vaade otse Läänemerele. Võta kaasa pleed ja väike eine – see on ideaalne piknikukoht. Kui veab, näed taevas tiirutamas merikotkast ja üle mere hiidlasi sulle lehvitamas.
Ja nüüd – taristust. Sest jah, Muhul on see olemas! Saarel on palju tähistatud rattaradu. Otsige silte, kui just ei soovi meelega loovalt võpsikusse eksida. Tõeline uhkus on Piiri ja Liiva vaheline eraldi rattatee. Sujuv, looduskaunis ja öösel isegi valgustatud – nii ei muutu hilisõhtune kojusõit “tunne-teed” mänguks. Ja parim uudis? Peagi viib rattatee Hellamaale ja edasi otse Kuivastu sadamasse – ratta selga saab hüpata kohe praamilt maha astudes.
Kui eelistad vaikust, siis lõunasuunalised teed Simiste või Linnuse poole on nii rahulikud, et hakkad iseendaga juttu ajama, et oleks mingigi heli. Ja kui veab, siis jagad teed lammastega – või vähemalt kanadega, kellel on silmnähtavalt tähtsad asjatoimetused.
Rattasõit Muhus pole iseendaga võidujooks. See on teekond – aeglane, maaliline ja mõnusalt humoorikas, just parimal moel. Nii et istu sadulasse, helista kellukest ja lase saarel end tasapisi lahti rullida. Ikka saarel, kus aeg ise puhkab
